KUIDAS EMANA MITTE LÄBI PÕLEDA?

Artiklis “Taas tugevaks” sai räägitud põhjalikult füüsilisest taastumisest pärast lapse sündi, kuid tundsin ammu, et sama oluline oleks rääkida ka vaimse tervise teemadel. Seetõttu püüan tuua välja oma kogemuse ja mõned õppetunnid ja tähelepanekud, mis teisi aitaksid.

Mõni ema, kel on vedanud sellega, et laps suudab edukalt uinuda, magab hästi nii öösel kui ka päeval, ei ole kogenud hammaste tulekust tingitud või muid probleeme, ei saa võib-olla aru, miks ma sellest üldse räägin või miks sellest üldse peaks rääkima. Näib, et see teema on aktuaalne pigem neile, kellel on mingil põhjusel rohkem raskusi lapse esimestel eluaastatel. Siin kirjutatu on suunatud ikka pigem imiku ja maimikuea vanematele, hilisemast emadusest mul veel kogemus puudub 🙂

“Baby blues”

Kui rasedana võib hormoonide mõjul toimuda päris huvitav tunnete muutumine, siis hormoonid teevad trikke ka pärast sünnitust. Iga naise hormoonid mängivad loomulikult erinevat mängu, aga oluline on nende tegevust endale ja oma mehele teadvustada, sest see loob parema teineteise mõistmise.

Minu rasedus möödus väga rahuliku tujuga, kohati isegi liiga flegmaatilisena, kuid u. nädal pärast sünnitust tekkis mingi kirjeldamatu tunne. Olin nädal aega hõljunud kuskil pilve peal olles täieliku õnne sees, kuid järsku hakkasin lihtsalt nutma, kui olin oma beebi magama pannud ja teda vaatasin. Abikaasa küsis, miks ma nutan. Põhjuseks oli, et beebi on liiga armas. Täiesti jabur! Vaesed mehed siis, kes peavad mõistma naiste keerukust.

Hiljem sain aru, et tegemist oli nähtusega “baby blues”, mis eesti keeles on midagi eriti koomilist – “mammamasendus”. See võib kesta paarist päevast kuuni, võib kaasa tuua ülitundlikkuse ja närvilisuse. See on väga levinud, ohutu, normaalne, kuid võib-olla hirmutav, kui sellest varem midagi ei tea.

Stress

Ma usun, et just vähene uni on üks peamisi stressiallikaid, mistõttu pole imestada, et värsked emad võivad stressiga kokku puutuda. Muidugi on erandeid, mida eelpool mainisin – emasid, kes on üldiselt üsna hästi puhanud. Ärme praegu nendest räägi, sest ühele suure unevõlaga emale on selline teadmine üsna masendav.

Sattusin elus esimest korda psühholoogi juurde, mitte uue rolli pärast, vaid seetõttu, et otsustasin lõpuks tegeleda ühe probleemiga, mis on tugevalt rikkunud mu elu – nimelt häirivad mind teatud tüüpi helid. Mulle üllatuseks tuli välja, et nende helide kuulmine on tugevalt seotud stressiga, mistõttu tegelesime hoopis ennekõike sellega.

Psühholoog näis olevat äärmiselt kogenud ja teadlik väikelaste emade psühholoogiast. Ta soovitas hoopis iga päev leida endale kaks meeldivat tegevust, mis oleksid vahelduseks beebiga tegelemise rutiinile. Samuti sain ülesandeks käia rohkem väljas, kohtuda sõpradega, paluda rohkem teiste abi ning tegeleda millegagi, mis pakub eneseteostust. Just oskus abi paluda on see, mida me naised tihti ei oska. Mõtleme, et saame ise kõige kiiremini ja paremini, kuid tegelikult tuleks rohkem abi paluda ja olla kannatlik abistaja suhtes. Mulle tundub, et ma suudan kõik kiiremini ära teha kui mu mees, aga ometi peaks andma ka talle võimaluse aidata. Nende soovituste täitmist polnud küll kõige lihtsam saavutada, kuid isegi väikesed edusammud omavad efekti, kui oled rassinud üksi ööd ja päevad.

Ma arvan, et paljud värsked emad peaksid endale meelde tuletama, et ennast tuleb väärtustada, meeles pidada, turgutada, sest kõige enam vajab laps endale energilist ja rõõmsat ema.

Sünnitusjärgne depressioon

Psühholoogi sõnul ma õnneks täiesti depressioonini ei jõudnud, kuigi vahepeal olid mõned ilmingud. Ma saan täiesti aru, miks sinna satutakse vaatamata maailma kõige armsamatele ja kallimatele lapsukestele. Kuigi ma võitsin selle lahingu, siis paraku on sügavast depressioonist lugusid väga palju. Abi on kiiresti vaja siis, kui kaob igasugune soov kuskile välja minna, kellegagi kohtuda, tekivad väga sünged mõtted või lausa füüsiliselt ohtlik käitumine. Kusjuures sünnitusjärgne depressioon võib tekkida palju palju hiljem. Kui depressiooniga ei tegele, võivad olla sellel ohtlikud tagajärjed.

Soovitan kuulata podcasti sünnitusjärgsest depressioonist ning otsida kiiresti abi, kui Sina või Sinu kaaslane on hädas.

Need hetked, kui enam ei jaksa

Kuigi lapseootus, -sünd, -kasvatamine on kindlasti üks imelisim aeg naise elus, ei ole kõik alati nii ilus. Oi, kui palju mul on olnud hetki, kui olen mõelnud, et ma enam ei suuda. Ei jaksa mitu tundi last magama panna, öösel kümneid kordi pikemaks ajaks ärgata, hommikul rampväsinuna ärgata jne. Kindlasti ma olen tugevam ja kannatlikum kui kunagi varem, kuid on hetki, kus mu jõud raugeb. Eks meil kõigil on nii, see on inimlik.

Mis siis lohutab? Teadmine, et kõik on mööduv, kõik on millegi nimel, kõigil ei peagi olema ühtemoodi, raskused on ületamiseks. Muide üks tore asi, mida soovitan beebiemadele kinkida on purgike lohutavate mõtetega, mida tohib avada üksnes siis, kui on väga väga raske. Mu töökaaslased kinkisid mulle oma mõtted ja neid on tõesti väga lohutav lugeda hetkedel, mil tahaks alla anda.

Lõppsõna

Lapsevõõrale inimesele jäi nüüd kindlasti mulje, et elu imiku või väikelapsega on masendav. Emadena me teame, kui palju see kõik on tegelikult väärt ja missugune õnn ja rõõm on olla oma väiksega koos. Vist oleks imelik ka, kui kõik oleks kogu aeg lihtne ja elu kogu aeg lill. Lihtsalt leian, et vahel on hea kuulda, et Sa pole ainus, kellel on olnud raskeid hetki. Kui Sul on mure/probleem, siis teadvusta seda ja otsi abi.

Olgem tugevad!

A.O.

Lisa kommentaar