ELUMUUTVAD TOITUMISHARJUMUSED

Umbes viis aastat tagasi vaevasid mind mitmed terviseprobleemid. Näiteks sage kõhuvalu ning väsimus. Kõhuvalu oli peaaegu igapäevane ja häiris mu elu. Väsimus tekkis isegi piisavate unetundide korral. Samuti olid mul mingisugused huvitavad isud, lausa haiglased. Sellised, et võisin ühte kindlat toiduainet liigselt süüa nii, et hakkas paha. Ei, ärge saage valesti aru! Ma ei ole kunagi pidanud ühtegi dieeti, samuti ei olnud kaugelt ka tegemist buliimia või mõne muu tõsise toitumishäirega. Küll aga tundsin, et midagi on valesti, sest ma ei tundnud juba aastaid end piisavalt hästi.

Tasapisi hakkasin toitumisega seotud teemasid uurima, sest tundus, et toitun valesti. Nii palju olin aru saanud juba paar aastat tagasi, et puhast lehmapiima minu organism enam ei tahtnud – pärast lehmapiima tarbimist tundsin end äärmiselt halvasti. Siiski näis, et teisi piimatooteid võin tarbida. Kellele ei meeldiks need kreemised soola- või suhkruküllased tooted, mida võib leida laias valikus igast eesti toidupoest? Ainult mõnel meie naabril (nt lätlastel) on selline kaubavalik piimatoodete letis, mujal maailmas on tunduvalt väiksem.

Avastasin võimaluse teha viivisallergiate määramise testi. Tundus, et see võiks tuua vastuseid küsimusele, miks mu kõht kogu aeg valutab ja miks ma ei tunne end piisavalt vitaalsena.
Siinkohal tuleb eristada lausa kolme erinevat reaktsiooni toidu suhtes:

  1. TOIDUALLERGIA – organismi immuunsüsteemi äge vastureaktsioon konkreetsele toidule, looduslikule ainele või kemikaalile, mis on seotud nn IgE antikehade tootmise ja histamiini ning teiste kehaomaste kemikaalide vabastamisega organismis. Vastureaktsioon tekib kohe või suhteliselt ruttu ning on keskmisest ägedam või isegi eluohtlik. Enamasti on endal võimalik suhteliselt kergesti jälile jõuda allergiatekitajale. Esineb kuni 2,5% täiskasvanud elanikel. Kõige tihedamini tekitavad allergiat maapähklid ja teised pähklid (nt mandlid ja parapähklid), munad, piim, kalatooted ja seesam.
  2. TOIDUTALUMATUS – organismi ühe konkreetse toiduaine füsioloogilne talumatus, mida  on tavaliselt üsna lihtne kindlaks teha, kuna ebameeldivad ja tugevad sümptomid algavad kohe pärast toiduaine tarbimist. Kõige levinumad on tsöliaakia ehk gluteenitalumatus (nisu jt teraviljatooted) ja piima- ehk laktoositalumatus. Tavaliselt on eluaegne probleem, mis esineb alla 2% elanikonnast, laktoositalumatust on valge rassi hulgas 10-15%, kuid Aasias ja Aafrikas enamasti üle 90%. Laktoositalumatus on üldiselt omane kõigile imetajatele.
  3. VIIVISALLERGIA EHK VARJATUD TOIDUTALUMATUS – organismi teatud liiki vastureaktsioon või ülitundlikkus ühe või mitme toiduaine ja/või kemikaali suhtes, sümptomid esinevad viivitusega (1-2 tundi kuni ööpäev), mitu erinevat korraga ja need ei ole enamasti väga tugevad, mistõttu inimesel endal raske neid diagnoosida. Suurbritannia Allergialiidu andmetel esineb toiduainete viivisallergiat vähemalt 45% täiskasvanud elanikkonnast. (Humare, 2018).

Ma ei raatsinud seda testi endale kohe osta, kuid minu tervisest hooliv mees kinkis selle kalli testi mulle Jõuludeks. Mitmed firmad pakuvad seda teenust, kuid mina tegin testi sellise firma kaudu nagu Humare. Nad pakuvad USAs välja töötatud testimeetodit PrimeTest, kus uuritakse ainete otsest mõju valgetele verelibledele. Testitav aine viiakse kontakti samal päeval võetud vereprooviga. Umbes tunni möödudes vaadeldakse mikroskoobi all valgete vereliblede seisundit. Kui rakud on terved ja aktiivsed, on see aine testisiku immuunsüsteemiga kooskõlas ning ei ole organismile kahjulik. Kui aga valged verelibled on kahjustunud või lõhkenud ja surnud, on see konkreetne aine talle ohtlik ning selle tarbimisest tuleks hoiduda. (Humare, 2018). Valida saab erinevate paneelide vahel, kuid mulle kinkis mees kõige laiema paneeliga testi, kus uuriti reaktsioone 220-le ainele. Seega andsin vereanalüüsi ning hiljem kutsuti mind toitumisnõustamisele, et tulemustest rääkida. Selgus, et selle testi järgi ei sobi mulle mitmed seni igapäevaselt tarbitud toiduained. Kõige ägedama reakstiooni tekitasid lehma- ja kitsepiimatooted, seejärel nisu ja lihatooted. Olgu öeldud, et need on tüüpilised tulemused eestlaste puhul.

Pärast seda testi hakkasin toitumisteemasid rohkem süvitsi uurima ning testima, kuidas muutused mulle mõjuvad. Üks teema viis teiseni ning mul kujunes välja hoopis teistsugune lähenemine toitumisele. Minu eesmärk oli süüa võimalikult puhtalt, targalt ja külluslikult. Kõik need muutused parandasid mu enesetunnet ja muutsid elu täielikult: energia ja hea enesetunne tulid tagasi, mul kadus kinnisidee süüa üle mingit konkreetset toiduainet ning kõhuvalud olid kadunud!

Sellest tulenevalt on mul välja kujunenud kindlad harjumused, mis tagavad hea tervise püsimise. Järgnevalt jagan neid Teiega.

VÕIMALIKULT VÄHE LOOMSET

Minu puhul andis tuntava erinevuse enamasti taimsele menüüle üleminek. Viis aastat tagasi loobusin looma- ja linnulihast. Kala- ja muna, piimatooteid tarbin üliharva, kodus peaaegu üldse mitte. Väljaspool kodu ja külas süües olles olen paindlik, et mitte enda või teiste elu keerulisemaks teha ning mitte teiste tähelepanu sellele tõmmata. Enamasti taimsele menüüle üleminek andis märgatava energialaengu, paranes uni, külmetushaigused (nohu, köha) said haruldusteks, kõhuvalud ja niisama köhatamine kadusid.

NISU VÄLTIMINE

Tsöliaakiast räägitakse meedias palju, aga vähe tähelepanu ongi saanud viivisallergia nisutoodete suhtes. Minu testi tulemuste kohaselt oli nisu mõju mu organismile üks halvimatest. Minu jaoks oli piisav argument nisu vältimiseks ka üldiselt nisu väärtusetus.

USA üheks bestselleriks saanud raamatus “Wheat Belly” käsitletakse nisuteemat põhjalikumalt. Kardioloogist autor väidab, et tänapäevane nisu ei ole enam seesama teravili, mida meie vanaemad nooruses sõid. See on 45 cm kõrgune kääbusnisu, mis loodi geneetiliste uuringute käigus 1960–1970-ndatel. Kui põllumajandustööstus võttis laialdase nisukasvatuse üle ning hakkas arendama suurema saagikusega taime, muudeti nisu hübriidi nii suurel määral, et selle geneetiline koostis on suures osas muutunud. Selle taime toitainetesisaldus on töötlemata kujul üle 30% madalam kui selle eellasel. Enamik kasvatatud nisu läheb töötlemisele, mille käigus eemaldataks 40% teradest ning toodetakse sellest valgendatud nisujahu. Nii et meil ei ole mitte ainult ebatervislik modifitseeritud nisuhübriid, vaid me vähendame selle toitainelist väärtust ka töötlemisega. Kahjuks moodustavad selle eemaldatava 40% just tera idu ja kest, mis on kõige toitainerikkamad osad. Suur osa nisu algsest B1, B2, B3, E-vitamiinist, foolhappest, kaltsiumist, fosforist, tsingist, vasest, rauast ja kiudainetest läheb selle töötluse käigus lihtsalt kaduma. Igasugused töödeldud nisust toiduained käituvad kehas mürgina, sest neil on rohkem kahjulikke kui kasulikke omadusi. Keha lihtsalt ei tunne töödeldud nisu ära toiduainena. (Davis, 2011).

Tasub meeles pidada, et nisu ei ole ainult pizzas, pastas, valges saias. Seda lisatakse näiteks kasmetele ja paljudele valmistoitudele. Hea alternatiiv tööstuslikule nisule on spelta ehk ürgnisu, mis on toitainete poolest palju väärtuslikum. Muidugi ei ole see nii laialt levinud, sest valge nisu on pagaritele, kohvikutele ja toiduainetöösturitele palju lihtsam töövahend: valge nisuga kerkib tainas kohevaks ja see tekitab “meeldivat” sõltuvust.

Muidugi ei õnnestu mul 100% nisu vältida, kuid õnneks ei ole mul allergia ega toidutalumatus, vaid varjatud toidutalumatus. Seega Itaalia reis, Itaalia restoranid ja sünnipäevad retro-tortidega pole jäänud otseselt nautimata, sest see on väike osa elust. Küll aga kasutan ise toiduvalmistamisel nisujahu haruharva. Õnneks on väga palju alternatiive, kuidas nisuvabalt kokata. Näiteks saab nisuvabalt teha toorkooke ning küpsetamisel kasutada kaera-, riisi-, tatra-, mandlijahu jt alternatiive.

LAHUSTOITUMINE JA ÕIGE JÄRJEKORD

Minu enesetunnet mõjutas tuntavalt õiges järjekorras ja mitte liiga segamini söömine. Põhimõte seisneb selles, et erinevad toidugrupid seedivad erineva kiirusega ja kõik toiduainegruppid ei sobi omavahel kokku, sest vajavad erinevaid seedeensüüme.

Teooria autoriks on meie oma eesti arst Dr. Levin, kes on andnud välja ka oma raamatu. Muidugi on saanud tema teooria ka kriitikat, kuid see on teadusmaailmas tavaline. Miks mitte taaskord enda peal testida, kui see omab efekti enda enesetundele?

Lahustoitumise mõte on loomulikum seedimine. Kui aastatuhandeid on inimesed söönud vaid 10-15 erinevat toitu, siis inimese fermentide süsteem ja immuunsüsteem on just sellise toiduga adapteerunud. Kui eesti talupoeg sõi naerist, hiljem kartulit silguga või kapsast lihaga, siis tema fermentide süsteem adapteerus, sest organism sai kogu oma adapteerumisenergia suunata just nendele toiduainetele.
Viimase 50-70 aastaga on toiduainete valik plahvatuslikult kasvanud ja organism ei suuda selles uues olukorras, toiduainete virvarris kuigi hästi hakkama saada. Looduses ei söö ükski loom kõiki asju koos.
Kui me käime külas või istume koos, siis me enamasti sööme. Sageli peab laual olema kolm käiku, kõik erinevad toidud. Klassikaks on eelroana supp, siis praad, seejärel magustoit ja kui tõuseme lauast, on meil ebamugav ja raske olla. Selline raskustunne on tegelikult juba kliiniline sümptom! Lahustoitumise kõige olulisem eesmärk on see, et meie fermentide süsteem toimiks veatult. (Levin, 2015).

Põhilised näited toiduainetest, mis omavahel kokku ei sobi:

  1. kartul + liha (eestlaste lemmikkombo!)
  2. lehmapiimatooted + teraviljatooted
  3. lihatooted + teraviljatooted
  4. kartul + muna

Kokkuvõttes sobivad juur- ja köögiviljad hästi kokku pea kõikide toidugruppidega. Puuviljad tuleks süüa alati eraldi ja enne! Erandiks on veel meloni- ja arbuusisordid, mis ei sobi kokku mitte millegagi, neid peaks sööma omakorda eraldi isegi teistest puuviljadest. 

Selline on õige järjekord tulenevalt erinevate toidugruppide seedimise seisukohast, mis on leidnud teaduslikku tõestust:

  1. puuviljad, marjad
  2. köögi- ja juurviljad
  3. tärkliserikkad toiduained nagu kartul ning teraviljad (riis, tatar, kinoa, amarant, pasta, kuskuss, pagaritooted jne)
  4. valgurikkad toitained (kaunviljad, kala, liha, lehmapiimatooted)
  5. pähklid, seemned

Sellega pole mõtet kindlasti hulluks minna, aga juba vähesest jälgimisest on kasu. Eriti minu puhul töötab hästi puuviljade eraldi ja enne ülejäänud toitu söömine ning ka värske salat eelroana mõjub mulle hästi. Samas ma tean inimesi, kes väidetavalt ei tunne erilist vahet ja söövad kõike alati täiesti segamini, vales järjekorras. Kahtlemata on iga inimese seedimine väga erinev. Tundlikematel inimestel võib aga sellest põhimõttest kasu olla. Miks mitte proovida?

VÕIMALIKULT PALJU VÄRSKEID PUU- JA JUURVILJU & MARJU IGA PÄEV

Mul on harjumuseks kujunenud veeta toidupoes šopates suurim osa ajast värskes letis. Tavaliselt on mu abikaasa “spetsialiseerinud” puuviljade valimisele, mina köögi- ja juurviljadele. E-poe ajastul saab muidugi selle aja kokku hoida, kuid harjumus kuhjata koju palju värsket, võiks olla eestlaste seas tavapärasem.

Toitumisspetsialistide sõnul on üks tervisliku toitumise põhiprinspiipe iga toidukorra ajal ja vahepaladeks süüa midagi värsket. Selline harjumus annab ka tunda – kui kodukeskkonnast väljas olles vähe värsket süüa, siis keha kohe küsib selle järgi! Toitumise puhul on teatavasti väga oluline kuulata oma keha.

OLULISEL KOHAL KAUNVILJAD

Tihti peavoolumeedias toitumisteemasid jälgides paneb imestama, kui vähe räägitakse kaunviljade toiduainegrupist. Vanast ajast pärit toiduainete püramiidides selline kategooria üldse puudub! Minu arvates vajab kaunviljade grupp eraldi olulist tähelepanu. Kaunviljade hulka kuuluvad herned, oad, läätsed, mille erinevaid sorte leidub tänapäeva poodides äärmiselt laias valikus; ning nendest tehtud tooted (tempeh, tofu, miso, sojahakkliha, sojakotletid, rebitud kaer jpm). Üldiselt peaks ikkagi eelistama kaunvilju kõige loomulikumal kujul, aga miks mitte vahelduseks harva proovida huvitavaid valmisprodukte? Kaunviljad on suurepärased valgu, raua, mineraalainete (eriti kaaliumi- ja fosforiühendite), B-rühma vitamiinide, C-vitamiini, karoteenide, K-vitamiini ja kiudainete allikad.

OLULISEL KOHAL PÄHKLID JA SEEMNED

Peavoolu kanalites isegi räägitakse palju pähklite ja seemnete olulisusest ja kasulikkusest, aga kui palju me neid tegelikult tarbime? Meie tavalises lõunasöögikohas need päevaroa juurde ei kuulu ju eks?

Mina olen püüdnud endale harjumuseks muuta pähklite ja seemnete regulaarse kasutamise. Tavapoodides müüakse neid väikestes pakkides, kalli hinna, kuid paraku nigela kvaliteediga. Soovitan tellida e-poodidest, sest nii saad tellida suured kogused pikemaks ajaks, mis tulevad kokkuvõttes odavamad, kui tavapoest ükshaaval imeväikseid pakke ostes (ja rohkem pakendeid kulutades!). Hea kvaliteedi ja hinnaga saab tellida näiteks Biolife’st või Koosostust. Esimeses on kvaliteetsemad tooted (enamasti mahe) ja kauba saab kiiremini kätte, teises on soodsamad, kuid kauba kättesaamisega läheb kaua ning pole enamasti mahe.

VESI ÕIGEL AJAL PIISAVAS KOGUSES

Minu tervisliku elustiili alustalaks on muidugi ka vesi. Kui janu tekib, siis tegelikult on selleks ajaks organism juba liiga dehüdreerunud, mistõttu tuleks vett juua varem ja terve päeva jooksul.

Vesi on tegelikult ka ainuke jook, mis seedimise seisukohast sobib toidu kõrvale. Ilmselt on kõik kuulnud, et suurtes kogustes söömise ajal joomine mõjub seedeensüüme liigselt lahustavalt. Pigem soovitatakse suurem kogus vett juua veidi pärast söömist. Puuviljamahlad tekitavad käärimisprotsesse, kui liigselt ülejäänud toiduga koos tarbida, sest vajavad seedimiseks täiesti erinevaid ensüüme. Õlu (teravili) ja vein (puuvili) võivad sama loogika järgi tekitada raskustunnet. Nagu ka eelpool mainitud, siis lehmapiima pole samuti mõistlik toidu kõrvale juua, sest tegemist on täiesti eraldi toiduga. Minu arvates (tuginedes uuringutele) pole lehmapiim üldse inimesele loodud toit, aga see on omaette teema.

Kuna vett peaks tarvima pidevalt, siis on hea võtta endale joogiklaas lähedusse või kanda kaasas BPA-vaba veepudelit. BPA ehk bisfenool A kahjulikust mõjust ja sellega seotud uuringutest loe siit. BPA-vabad pudelid võivad sisaldada aga BPSi, millele on leitud sarnaselt BPA-ga negatiivseid omadusi. Seega tuleks veepudelit hoolikalt valida.

Eriti kasulik, kui vesi on kergelt aluseline – aluseliseks saab muuta kergesti näiteks sidruni- või kurgiviilu lisades. Jah, sidrun on küll happeline, kuid inimese organismis omab vastupidiselt aluselist efekti. Veidi aluseline keskkond on omakorda kasulik igasuguste haiguste ennetuseks.

KVALITEETSEMAD JA TERVISLIKUMAD TOORAINED

Vaatasin ka üle toorained, mida toiduvalmistamisel kasutan. Muutsin kõik tervislikuma ja kvaliteetsema vastu. Siin mõned näited muutustest, mis on minu jaoks nii-öelda “basics” või baasharjumused:

  • Valge suhkur→ pruun suhkur või kookossuhkur või mesi või agaavisiirup
  • Valge sool → Himaalaja sool või meresool (variante on veel palju)
  • Rapsiõli → oliivõli või kookosrasv
  • Valge nisujahu → riisi-, maisi-, kaera-, odra-, kookos-, tatra-, kikerhernejahu jne
  • Valge riis → pruun riis või teised sordid (punane, must riis)
  • Tatar → toortatar
  • Valged pastatooted → täisteratooted või gluteenivabad alternatiivid
  • Kommid ja muud tavalised maiustused → kuivatatud puuviljad ja marjad. Tavalistest maiustustest on nii lihtne sattuda sõltuvusse, sest need sisaldavad rohkelt valget suhkrut või glükoosisiirupit, mis omab ajule narkootilist laadi mõju.
    Nagu eelpool mainitud, siis saab tellida näiteks e-poodidest Biolife või Koosost – meie lemmikud tervislikud “kommid” on näiteks päikesekuivatatud aprikoosid, pehmed datlid, inka- ja mooruspuumarjad – julgen soovitada!
  • Tavaline šokolaad → al. 70% kakaosisaldusega, võimalikult vähese suhkruga, puhast päritolu šokolaad või tooršokolaad.
    Oleme abikaasaga suured šokohoolikud olnud terve elu, paar aastat tagasi läksime järk-järgult üle puhtale toorainele, alles siis hakkasime tundma õiget kakao maitset ja seda hindama, kuid üleminek peaks kindlasti olema sujuv.

SUPERFOODS

Tänapäeval on laias valikus immuunsust tugevdavaid superfoodse, mida on lihtne smuutidesse, kookidesse või mahladesse lisada. Püüan lisada smuutidesse või toorkookidesse maca, spirulina, chaga jms pulbreid või ülikasulikuks tituleeritud seemneid (kanepi-, chiaseemned jms). Muidugi ei pea olema nii peen – meie pohlad ja jõhvikad on täiesti võrreldavad välismaiste superfood toiduainetega!

80/20 PRINTSIIP

Oluline on mitte hulluks minna! Mina püüan lähtuda 80/20 printsiibist – 20% vähem tervislikku osa menüüs on OK, annab ka paindlikkuse ja mugavuse erinevates olukordades. Nagu eelpool mainitud, siis ma ei jätnud nautimata Itaalia reisil pizzasid, gelatosid või sünnipäevatorte. Ma naudin neid samal viisil edasi, kuid püüan põhiosas olla tervislik.

Peamine, et tervislikud harjumused jääksid 80% sisse. Küll aga võib harjumusi olla raske muuta pärast 20-50 aastat ühtemoodi elades ning need võivad võtta kaua aega – kõigil ei kinnistu harjumused kõigest 21 päevaga, nagu väidetud. Küll aga julgustan tegema muutusi järkjärguliselt, rahulikult, ratsionaalselt. Hea kui Sind toetab keegi lähedane – koos on lihtsam! Minul vedas selles mõttes, et mul ei tulnud oma abikaasat veenda, vaid ta huvitus muutustest täitsa ise ning motiveeris hoopis mind omakorda!

TOIDU NAUTIMINE

… on kõige tähtsam! Iga kord, kui sööd – siis püüa võtta aeg maha ja nautida. Ma sõin vanasti nagu robot, ilma mõtteta – nii kippusin üle sööma. Nüüd püüan süüa rahulikult, mõttega ja nautides – väärtuslik kütus peab jõudma iga Sinu rakuni ja andma Sulle energiat!

KOKKUVÕTE

Kokkuvõttes on minu kuldreeglid järgmised:

  • Ära kunagi piitsuta end!
  • Tee võimalikult palju toitu ise!
  • Pärast söömist peaksid end tundma energilisena, sest toit on kütus Sinu organismile. Kui pärast söömist oled unine, siis järelikult oled valesti söönud, Sinu organism kulutab liiga palju energiat seedimisele. Seedimine olgu lihtne ja andku energiat!
  • Söö mitmekülgselt ja püüa vältida liigselt samu toite või tooteid!

Kuulake enda keha ja andke talle parimat! Soovin kõigile tervislikke valikuid!

A.K.

2 Comments

Add Yours

Ülihea ja hariv! Ma hea meelega loeks veel nt mis selle smuuti sisse panid, mis seal pildil on. (e siis mingid ägedad superfood smuuti retseptid, mis poleks liiga puuviljasuhkrused).
Ma viimasel ajal pole üldse eriti liha söönud, ja ausalt on parem olla (muidugi on üks mees, kes seda ideed eriti ei poolda 😀 ).. Aga tunnen lihtsalt et kehale hakkab vastu täiega, eriti punane liha – see vist ka suures osas geneetiline, nt mu emal sama teema ja sööb liha üliharva.
+ meganummid pildid

Vasta Pr Väli-le Tühista vastus